taupe

ma tahan olla haigla välimusega vaim 

blondid juuksed ja ihukarva närakas kittel tuules hõljumas 

sinikates pehmete vaniljejalgaega 

põlvest saati mudas

magamata silmaalustega 

paljajalu vihmasel muruplatsil vaarumas

lasteaia mänguväljakul, haiglahoovis

tõmmata käega üle kiigekettide

ragistada sidrunikompvekke 

nuusutada varasuviseid sireleid 

ma tahan olla kahvatu ja kaame

et inimesed ulataksid oma abivalmi käe

et ma sellest aneemiast kokku ei vajuks

infrapuna uni

infrapuna silmad lumes
ma juba üleeilsest poolenisti unes
pimeduste valged meeled
su vaikuste keerukad keeled
metsas on rahu ja metsas on jutt
metsas on valu ja metsas on nutt
söö nüüd lund keset hilissügist
see tund unedes ja hiilgusest väljas
ma olen nii rõõmus, et lausa vastikult nutune kurb
kunagi kohtume veel ja veel
laserite säras bensujaama sabas, seal kusagil teel
seljataga pikad ja katkised linnade teed
mõtteis vaid sulnid verekuuga talved need
veel veel ja siis veel

valentinipäev

roosid, mu helkeis värelev suu,
kullake, kas homne tähendab uut?
roosid, mu kahtlustes peegeldub homset,
kuid mis parata, kui alastusele järgneb parastus
ja argusele külm läbematu kargus
tapa see tunne, enne kui on hilja
tapa koletis, valendav ja valetav
"kill it before it's too late!"
teatas häbematu loosung seinal, lubage mul olla
ja otsustada siis, kui enam ei jaksa olla
hammustada läbi klaaskommide, siis kui tahan
inimesed ei olegi nii toredad, kui arvasin.

nad murravad ja matavad
ja söövad veriapelsine vahukoorega

vahukoor

piimane kreem 

inimeste õrnusest

kollane tint

mu lapsepõlve kirjadest

taevas on helevalge

minu sõnade nõrkusest

unistused

kummituslikud meloodiad lendlevad su pööningul
ja kaisukarud unelevad vanal vatitekil
kõrvus voolavad romantilised jõed,
kui kuulen sind tagahoovis kiikumas

ma tahan korjata su umbrohtu
selles aianurgas, kus on keelatud käia
ja seista hiljem karistuseks toanurgas
sa oled puidust maja ja mul on tikud

tuhk

tule mu aeda, unepuuduses näoga ingel
su kleit on äärest põlenud
ja ma süttin, et puudutada
su kõlbluse krobelist seina
hõõru mu jalgadele kirsiroosat kriiti
hüüa oma kurgukareda häälega mu nime
ma tean küll, et sa ropendad
ja sööd öösiti mu aias roose

haavatavus

piisavalt unine kuniks sa magad

su vaikus näeb mu silmi

ma istutan su peale hüatsindid

nüüd kallike, oled ka sina haavatav

hoia mu lilli
tarbi mu nektarit

kuniks sa oled sügavas unes

ma panen su naerma ja naerma ja naerma

neela mind oma voodisse

lase me suhkrumaagial põimuda

ma murran ruumi pooleks

ja me uinume veel üheks tunniks

mängusõdurid

punane vedelik voolab ühtlase joana kõrist alla,

need hetked olid maagilised

sa rääkisid sõdadest, ja mina kartsin

ma rääkisin paranormaalsusest, ja sina naersid

tule, lähme jälle sinna,

kesköösse, kui me olime nii kuradi kogenematud

ja las ma emban sind seal,

selles jäägitus jäises hetkes

ma tahan kasvada sinuga suureks,
ja arutada tühiste asjade üle
nagu need oleks maailma suurimad probleemid
ma tahan kogeda elamise maagiat

sõltuvus

ma joon ja tähistan
sulgpehmeid lubadusi

ja leban armunult alastuses

lavendlilillade linade vahel

valskust täis silmad klaaskarahvinil

peegeldamas mu kristalset hingetemplit

huulepulgajäljed pitskardinatel

meenutamas prantsuse filme

närbunud roosibukett sihib nukraid pilke

nii sinulikke mu armas

ma joon ploominektarit
armuvalus

see maitseb kibedalt kui kägistus

ja ometigi
ei suuda ma lõpetada

p ara stus

sa seisad alukate väel tagahoovis,
veeretad kurgus nutuklimpi,
kipitav kui surm on see.
ma lutsutan maasikamaitselist pulgakommi,
siin su silme all.
kiigutan selle süütut plastikpulka,
ikka üles-üles-alla.
provokatiivsus, jälk demonstratiivsus,
su silmis, kui mölised ja kritiseerid.
mis kurat juhtus siin?
ma tahan minna randa!